Võru 165-6, Tartu
+372 51 55 009
info@maamasin.ee

Mõtteid Šveitsi lihaveisekasvatusest

15.10.2018

 

Artikkel ilmus lühendatud kujul 2018. aasta septembrikuu Baltic Grassland-Beef uudiskirjas

Autor: Anne Pavlenko (Baltic Vianco Trading OÜ)

 

Le Creux Du Van
 

Augusti alguses korraldas Baltic Vianco Eesti lihaveisekasvatajatele tutvumisreisi Šveitsi prantsuskeelsesse piirkonda Vue Des Alpes. Grupi peatuspaigaks sai väike linnake Delémont ja viie päeva jooksul külastati sealse piirkonna lihaveiste farme ning lisaks ka ühte 250-pealist kitsefarmi.

Reisi planeerides oli eesmärgiks külastada erinevaid lihaveisetõuge kasvatavaid farme ning pakkuda inspiratsiooni ja uusi ideid, kuidas saaks Eestiski farme parandada ning arendada. Hans Ziswiler valis reisi eesmärkidest lähtuvalt välja puhtatõulisi simmentale, tirooli halle ja piemonte kasvatavad farmid, Vianco AG-le tõumullikaid kasvatava näidisfarmi ning ka ristandloomi kasvatava farmi. Reisiseltskonnale oli elamuseks farmikülastuste vahel retk Šveitsi Suureks Kanjoniks kutsutavasse Le Creux Du Van´si, mis pakkus nautimiseks imelisi vaateid.

Külastatud talude suurus oli keskmiselt 30-40 hektarit ning veisekarjade suurus 20-90 looma. Sarnaselt Eestile on loomad suviti karjamaadel ja talviti laudas, kust neil on võimalus õues käia. Kuna see suvi oli ka Šveitsis väga kuiv ja kuum ning värsket rohtu karjamaadel nappis, olid paljudes farmides loomad laudas ning neile söödeti juba talveks varutud heina.

Enamikul külastatud farmidest oli mitu tegutsemisvaldkonda – näiteks hobuste majutamine, restorani pidamine ning lihaveisekasvatus. Loomakasvatusega tegelemise tasuvaks muutmiseks moodustavad ka Šveitsis erinevad toetused päris suure osa farmerite sissetulekutest. Lihaveisekasvatuses on oluline osa tõuloomade müügil. Müügiks sobivad tõupullid ja tiined mullikad, kuid erinevalt Eestist ka poeginud lehmad koos vasikaga. Pullvasikad, keda tõuloomaks ei jäeta, kastreeritakse esimese elunädala jooksul ning realiseeritakse kohalikes kvaliteetliha projektides nagu NaturaBeef, NaturaVeal ja SwissPrimGourmet. NaturaVeali realiseeritakse võõrutamata vasikaid, kes on keskmiselt 4,5-kuused ja kelle rümbakaal jääb 120-160 kg vahemikku. NaturaBeef projektis realiseeritakse keskmiselt 10-kuuseid võõrutamata mullikaid ja härgi, kelle keskmine rümbakaal on 220 kg. SwissPrimGourmet projekti eripäraks on puhtatõuliste ja ristandloomade erinev hinnastamine. Selles projektis realiseeritavate loomade rümbakaalud jäävad 260-320 kg vahele ning realiseerimise vanus  13-18 kuu vahele. Kuna Šveitsis on loomade heaolu tagamine ja ka kontroll selle üle tugev, siis kontrollitakse neisse projektidesse loomi kasvatavaid farme pidevalt, ka makstav kilohind on tavaloomade hinnast kõrgem ning tarbijad on huvitatud sellisest kõrge kvaliteediga lihast.

Simmentalid
 

Reisi vältel tutvuti ka kahe eksootilise veisetõuga, mis Eestis esindatud pole ning on ka Šveitsis vähelevinud. Parthenaise ja Vosgienne tõud on mõlemad pärit Prantsusmaalt ning algselt peeti neid liha- ja piimaloomana, kuid praegu on nad peamiselt siiski lihaloomad. Parthenaise tõug meenutab välimuselt Eestiski kasvatatavat aubraki veist.

Vosgienne tõugu lehm
 

Pikemalt sai reisi käigus tutvuda Piemonti tõuga, millest üksikuid isendeid leidub ka Eesti karjades. Tõug on pärit Itaaliast ning seal kasvatatakse peamiselt liha tootmiseks. Tegu on küllaltki intensiivset söötmist ja pidamist vajava tõuga ning seetõttu Eesti tingimustesse ta väga hästi ei sobi. Tänu topeltlihastele ja peenele luustikule on loomade tapasaagise protsent umbes 64 ning liha osakaal rümbas on ligikaudu 84%. Sellel tõul on küll palju lihasesisest rasva, kuid puudub täielikult lihakeha pinnal olev rasvakiht, mis on nii Eesti kui ka Šveitsi tapamajades rasvasuse hindamise aluseks. Seega ei sobi see tõug tavapärastesse kvaliteetlihaprojektidesse, kus üheks hindamise kriteeriumiks on lihakeha rasvasus.

Piemonti tõugu pullid
 

Kokkuvõttes seisavad nii Eesti kui ka Šveitsi farmerid igapäevaselt silmitsi samade probleemidega. Selleks, et loomakasvatus oleks kasumlik, makstakse ka Šveitsis toetusi, mis sageli moodustavad farmi sissetulekutest ümmarguselt 40%. Lisaks sellele tegelevad farmerid sageli mitme erineva tootmisvaldkonnaga – veisekasvatuse kõrval pakutakse näiteks hobuste pansionaadi või hoiustamise teenust, peetakse restorani või käiakse lisatööl. Peale vahendajatele ning erinevatele kvaliteetliha projektidele müümisele realiseeritakse loomi ka otseturustamise teel. Tundub, et sealsed seadused on mõnevõrra leebemad ka restorani pidamise ja toidu tootmise osas. Eestis farmer loomalauda kõrval söögikoha pidamiseks ilmselt luba ei saaks või toota koduköögi tasemel juustutööstuses värsket kitsejuustu, mida kohaliku linnakese erinevates poodides turustada. Eesti tunnustatud koduköökidel on pea võimatu saada oma tooteid müügile suuremate poodide lettidele.

Reisil nähtu põhjal võiks soovitada Eesti väiksematele farmidele jätkusuutlikkuse tagamiseks loomakasvatuse kõrvale teisi tootmis- ja tegevusvaldkondi leida, millega tagada suurem ja kindlam kogusissetulek. Eestiski võiks just väikeste karjade puhul mõelda rohkem pullvasikate kastreerimisele, sest see võimaldab loomade ühe grupina koos pidamist ning hilisemat võõrutamist (muidugi juhul, kui amme konditsioon ja piimakus seda võimaldavad). Piimakas amm ja hilisem võõrutus tagavad kokkuhoiu lisasöödalt ning on seetõttu loomapidajale lihtsam ja odavam.